China Three Gorges Museum Chongqing ja "A"

Oma viimasel päeval on plaan külastada Kolme Kuristiku Muuseumi, mis tutvustab Kolme Kuristiku piirkonna ajalugu ja sealse sajandi ehituse, Kolme Kuristiku Tammi ehitusprotsessi, mis on Suure Hiina Müüri järel suuruselt teine rajatis Hiinas.

Muuseumi sissepääs on tasuta. Kuigi ma läheksin muuseumi ka raha eest, ei ole ju sugugi halb, kui sisse saab niisama ja piletiraha eest saab osta näiteks külmkapimagneteid.

Suur Rahvapalee

Vaatame päevavalguses üle ka Suure Rahvapalee, mis lisaks huvitavale arhitektuurile ja värvidekasutusele meid kahjuks sisse ei meelita. Küll meelitab meid väike poeke, kust paistavad hiina portselanvaasid. Peatun ühe oivalise (üle 200 eur) kruusi juures, kui avastan, et mulle hingab juustesse müüaneiu. Astun sammukese kõrvale ja ta järgneb mulle. Ma tegelikult ei armasta väga, kui võõras inimene oma puusaga minu vastu seisab, seega ma vaatan talle oma "väga-tore-et-sulle-meeldib-mu-vastu-toetada" pilguga ülevalt alla ning sammun poekesest välja.


Täna on viimane võimalus leida kodu kivile, millel peal "A"-täht. Kes teab, see teab. Igaljuhul sellele koha otsimisega saab päris palju nalja. Tundub, et hiinlased ei ole iial näinud valget kivikest ja loomulikult tehakse sellest pilte ja soovitakse vaikselt tasku pista. Kuna ma tean, et kivi ei taha olla pimedas taskupõhjas, vaid teha Hiinas ajalugu, tuleb leida selline koht, kust teda kätte ei saada.
Ja lahkelt ootab meid Kolme Kuristiku Muuseum, mille sissepääsu ees on väike veekogu. Ma viskan kivi vette ja teen pilte ka. Mälestuseks. Äkki K&I soovivad selle hiljem ära raamida. Siis 20.a pärast vaatavad oma kuuel erineval maal olevaid kivikesi ja mõtlevad, et "A" sai ikka briljantsesse kohta.
Te ilmselt ei usu, aga kiirelt jookseb treppidest alla hiinlanna ja teeb samuti kivist pilti. Kummardub madalamale ja üritab vett katsuda (loe: kivi kätte saada). Ilmselgelt ei mõista ta, et olen plaani eelnevalt tõsiselt läbi mõelnud.

Muuseum ise on uhke. Mulle meeldib siin. 2h möödub märkamatult. Peale meie on siin igasugu rahvast. Loomulikult oleme ka meie taas eksponaatide seas. Täiesti loomulik, et hiinlane võtab välja oma nutitelefoni ja teeb meist avalikult pilte. Mu silm isegi ei pilgu enam selle peale.
Me käime saalist saali. Aina huvitavamaks läheb. Ainukene koht, mille vahele jätame, on räige propaganda-uhkustamise-tähtsate-parteininade-piltidega saal. Juba sisenedes tardun paigale ega suuda sundida end edasi minema. See ei ole normaalne.

Kes tunneb, et ta ei ole väga muuseumi inimene, siis Kolme Kuristiku Muuseum on just teile. Siin on tegelikult ka põnev!

Päeva teises pooles sõidame linnast välja, et külastada suurt firmariiete outlet-poodi. Kes kunagi sama tee jalge alla võtab - varuge endale palju raha või hea krediitkaart. Hinnad on jaburad ning ma ei ole ikka väga veendunud, et tegu on originaaliga. Kuid samas - nali garanteeritud.

Meie elamusterohke päev jõuab õhtusse. Homme saab koju. Viimast korda otsustame süüa hot-pot´i. Inimene harjub kõigega ja täna maitseb see absoluutselt hea.

Ma ei ole päris kindel, kas ma valiksin kunagi jälle oma reisisihiks Chongqingi kuid ma saadaksin siia kindlasti oma poisid. Koju jõudes ei kuuleks ma ilmselt kunagi kaeblemist teemal "miks pitsa peal on paprika" või "miks on ahjupraad tehtud porganditega". Tegelikult oleks see lausa kohustuslik reisisiht igale euroopas elavale mehehakatisele.

Kokkuvõtvalt: tasus tulla.

The Ba Yu Theatre of Sha Pingba Cultural Center. Sichuani ooper.

Miljonilinnale kohaselt ei ole Chongqingis nädala jooksul võimalik leida ühtegi kunstilist ülesastumist, mida oleme Eestis olles unistanud külastada-näha. Esmaspäevasel päeval pakutakse pileteid „The Cats“ hiinakeelsele lihtsustatud versioonile. Ei tundu väga huvitav. Soov on näha ikka midagi kohalikku. Pika otsimise peale leiab Amy Lee meile infot neljapäeval toimuva Sichuani ooperi kohta. Toimumiskoht kultuurikeskuses, mis asub 20min taksosõidu kaugusel. Kõik tundub esialgu suht kahtlane. Viskame nalja, et ilmselt on tegu mingi külakultuurimajaga, kus kohalikud taidlejad laulavad ja tantsivad.

Taksojuht paneb meid maha hiiglasliku maja ees. Wow. Nii suur?! Ka suure otsimise peale ei leia sissepääsu kultuuriasutusse. Lõpuks selgub, et tegemist on haiglaga. Ah et selline taksojuht. Õnneks oleme siiski kultuurikeskusega samas linnajaos. 15 min kiiret kõndi ja kohalikega suhtlemist ning meid juhatatakse ühe lifti juurde. Sõidame 5.korrusele. Kõik tundub endiselt enam kui kahtlane.

Ja siis olemegi kohal. Meie ees avaneb väike ruum, kus toolid tihedalt üksteise kõrva, rahvast murdu. Kõik kohalikud vanainimesed. Ühesõnaga – ongi mingi kohalik kultuurimaja (kui seda võib nii nimetada). Vanemad prouad krabavad meil küünarnukist, kõik kisavad ja tunduvad õnnejoovastuses. Meid juhitakse poolvägisi saali, pannakse istuma aukohale suure laua ette. Jooksujalu tuuakse meile teed. Kogu saal kihab. Rahvas seisab järjekorras, et ükshaaval meie kõrval pilti teha. Mõtlen, kas meil õnnestuks veel kuidagi viisakalt põgeneda ... kuid ehteestlasliku poolviisakuse-poolpiinlikkusega oleme kui pingile naelutatud. Naeratame püüdlikult kaameratesse ja piilume vaikselt kella. Hakkaks see etendus juba pihta.

Ja siis astub lavale pruunis ülikonnas härrasmees. Teeb kiire sissejuhatuse ja korraga pöörduvad kõigi pilgud meile. Plaksutatakse ja kisatakse. Oleme staarid. Staarid ei valmista kohalikele piinlikust ja naudivad tähelepanu. Mu suunurgad hakkavad väsima.

Kui te nüüd arvate, et tegu ongi kohaliku suvalise kesktasemelise ülesastumisega, te siiski eksite. Meile esinevad Sichuani ooperi tõelised professionaalid. See on lihtsalt vaimustav. Ma filmin ja pildistan. Seda ei saa sõnadega kirjeldada. Peab ise kogema. Ma olen ääretult õnnelik, et olen leidnud tee kohalikku kultuurikeskusesse. Lause „kultuur rahvale“ omandab sootuks uue tähenduse. 10 jüääni eest (1,2 eur) saame osa maailmatasemel kunstist.

 

Kuna ooper on keset päeva, seame sammud etenduse lõppedes linna peale. Śopinguhuvilistele olgu kohe öeldud, et siit saab head kaupa parema hinnaga. Kui Chongqingi kesklinnas leiab vaid Guccit-muccit ning keskusest väljas tõelist hiina kräppi, siis siin on poed nö keskklassile. Mulle meeldib siin rohkem, kui CQ keskuses. Pean vajalikuks mainida ka seda, et endiselt imestan kohaliku hinnaklassi üle. Siin on samad hinnad, mis Euroopa suurlinnades. Kuid 30 miljoni seas on kindlasti see 1 miljon, kellel raha küllaga.

Toredast krokodilli-koopia poest ostan endale 2 imeilusat Lacoste´i-koopiat. Koti hind 199 jüääni ehk 25 eur. Isa mainis hiljuti, et tal on vaja uut nahkrihma. Siit leian temale mõeldes täiesti korraliku kingituse.

Kõhtu täidame McDonaldsis, kuna mitte üks nuudel ei tundu nädala möödudes isuäratav. Suur eine 20 raha ehk 2,5 eur.

Õhtu on käes ja hakkame taksot otsima. See on mission impossible. Tänavanurkadel silmame tohutult pikki taksojärjekordi. Mis toimub?! Ülbete turistidena keeldume sellistes sabades seismast ning krabame otse ootajate nina alt takso tänavalt. Tagasisõit 20 min ja kiire põige Starbucksi. Kätte on jõudnud jõuluaeg. Kõik topsid on punased, pakutakse jõulujooke a´la jõhvikamaitseline kohvi valge śokolaadi kreemiga jne. Tänavanurgal on kerjus pähe pannud päkapikumütsi. Jah, varsti algavad jõulud.

Päeva mõte: kunst rahvale.

Raha: 60 (takso) + 400 (kotid) + 20 (teatripilet) + 40 (söök) + 60 (kohv) ehk 580 jüääni

 

 

Dazu kaljuskulptuurid ehk kuidas me nugade presentatsioonil käisime. 5.päev

Kuna tänase päeva emotsioonid on endiselt laes, püüan siin mitte väga ülekohtuseks muutuda.

Dazu kaljuskulptuurid on 7.sajandil järskudele mäekülgedele uuristatud hiina filosoofide/religioonide – budismi, taoismi ja konfutsianismi – harmoonilist sünteesi esindavad kujud, mida on kokku üle 50 000. Kaljujoonised on kantud UNESCO kultuuripärandi nimekirja.

 

Kuna kõik see asub 2,5h bussisõidu kaugusel, otsustame omal käel seiklemise selleks päevaks jätta ja ostame hotellist 2x300 jüääni eest pileti. Buss võtab meid hommikul kell 9.30 peale ja tagasi hotelli lubab tuua 6.30ks. Kõlab hästi.

Kõik ka algab hästi. Buss tuleb õigeaegselt ja me saame head kohad bussi esimeses pingis. 20 min pärast keerab buss ühe silla alla parkimisplatsile ja kogu rahvas läheb välja. Meil palutakse istuma jääda. Ootame teadmatuses 45 min. Lõpuks tuleb bussi uus rahvas ja sõit algab. Arvutan kiirelt sõiduaega ja mõtisklesin, mitu tundi kujude vaatamiseks aega jääb. 4h tundub piisav. Kuid kõik ei lähe nii, nagu me arvame. 1,5h pärast peatub buss mingis täielikus urkas. Külastame templit (millist, me ei tea, kuna giid rääkis vaid hiina keelt). Meiega ühes bussis on 2 prouat Soomest. Kõnnime neljakesi teiste kannul, kuni kohalik munk absoluutselt külma ükskõiksusega kätt viibutades meid lihtsalt välja ajab. „Go out, go out“ kostub tigedal häälel. Mismõttes nagu???!!! Me tulime turismireisile ja meid aetakse välja vihma kätte?  Seda just tehaksegi. Ei mingit sõbralikkust ega viisakust. Kuna tuju on veel küllaltki hea, viskame nalja ja lõbustame üksteist.

1h pärast laekub rahvas taas bussi ja algab sõit...ei, mitte mägedesse. Hoopis söögikohta. Meid topitakse ühte lauda paljude teiste hiinlastega. Kõik krabavad oma söögipulkadega liudadelt sööke, kõlbmatu sülitatakse samale laudlinale, rögistatakse ja matsutatakse. Riis ja paar tükki liha jäävad ainukeseks, mida söön. Kõik muu ei tundu peale ühispulkade-rögistamiste-sobramiste sugusi isuäratav.

Lõpuks ometi stardime mägede poole. Dazusse kohale jõuame täpselt kell 13:30 ehk 5h peale starti ehk poole hiljem, kui meile lubati. Siis on veel 30 min mõtetut passimist, mille käigus meile teatatakse et inglise keelset giidi ei ole ja käigu me lihtsalt teiste sabas. Aega Boadingshan´is antakse vaid 1h. Kappame erutatult ühe kuju juurest teise juurde. Seda kõike on sõnadega raske kirjeldada. Teen pilte ja veelkord pilte.

Kell 15:00 väljub buss „teise kohta“ ehk siis minu ootuste põhjal Beishani. Need kaks kohta on nimelt välja toodud igal lehelt, mis räägib Dazust. Teine koht saabub õige pea. Kuid mitte Beishan. Tegu on hoopis suure nugade-bürooga ehk meie-teeme-presentatsiooni ja sina-ostad-nuge värgiga. Meid üritatakse toppida pisikesse ruumi. Kõik hiinlased värisevad erutusest. Kui saab valida kaljuskulptuuride ja nugade vahel siis üsna loomulikult valib hiinlane noad. Presentatsioon kestiab 1h, mille kestel meie aina sarkastilisemaid nalju teeme ning mille lõppedes hiinlased mitmete karpide nugadega väljuvad. Kogu see tsirkus jätkub bussis, kus müüja-preilid meile järgi ronivad ning kartulikoorimisnuge propageerivad. Rahakotid välguvad. Koorimisnoad rändavad käest kätte. Hulgi. Milline rõõm.

Lõpuks söandan küsida, millal me stardime. Stardime õige pea. Koju. Mitte järgmisesse Unesco-väärtusega kohta vaid Chongqingi poole. Tagatipuks ei viida meid tagasi hotelli vaid pannakse maha kuskil kesklinna lähedal, surutakse pihku 10 jüääni lausega – võtke takso, teie hotell on päris lähedal.

Situatsioonikoomikat on võimatu edasi anda. Me lihtsalt seisame tänaval ja irvitame.

Hotellis läheb õnneks suhteliselt hästi. Esitame kaebuse. Nõuame raha tagasi. Mänedźer vabandab ette-taha ja pakub kompromissi - pool kulutatud summast tagastasi. 300 jüääni on parem, kui 0 jüääni. Pealegi oleme söönud ju riisi ja näinud 1h kaljuskulptuure. Terve päev on olnud uskumatult absurdne ja ka sellel on oma väärtus.

Hotellitoas avame CNNi, et saada värskeid uudiseid USA presidendivalimiste kohta. Barack Obama on seljatanud Mit Romney ja taasvalitud Ameerika Ühendriikide presidendiks.

Oleme kogu päevast nii läbi, et suudame end vedada vaid hotelli 8.korrusel asuvasse restorani. Seal võtame mõlemad burgeri. USAle mõeldes. See osutub tõeliseks meistriteoseks – suur ja mahlane liha kahe krõbeda suussulava saia vahel, lisandiks friikartulid. Joogiks kohalik õlu. Oi, maitseb hea.

 

 

Päeva lause: go out.

Raha: 600 jüääni miinus 300 jüääni peale pretensiooni esitamist + söök 220 raha ehk 26 eur.

 

Kohtume tähtsate ninadega ehk 4.päev





Mr.Liu Guangyu

Tänane päev möödub tähtsate inimestega kohtudes. Algselt pidime kohtuma kolmel erineval päeval kolme erineva organisatsiooni/inimestega, kuid kuidagimoodi juhtub nii, et kõik kohtumised toimuvad ühel päeval.Vestlus toimub vaheldumisi vene ja inglise keeles. Keel ja aju on õhtuks päris sõlmes.

Kohtumised on organiseeritud Eesti saatkonna poolt Pekingis, kes omakorda on võtnud ühendust Chongqingi Kultuuribürooga, kes meile tänaseks päevaks 3 kohtumist korraldab.

Esimene on neist vast kõige emotsionaalsem. Kohtumine leiab aset Chongqingi ooperimajas, kus meid võtab vastu Mr. Liu Guangyu isiklikult. Keda see nimi huvitab, leiab tema kohta palju huvitavat. Toimub ääretult huvitav vestlus, arutelu, meil on võimalus osa saada sümfooniaorkestri proovist ja kuulata kohalike kuulsate solistide esitusel aariaid hiina operetist. Üllatuslikult esineb meile Mr.Liu Guangyu isiklikult mängides oskuslikult oma kahekeelsel pillil´arhu (1000.a vana rahvapill)  Midagi nii erilist ei ole ma   ammu kuulnud. Tegemist on tõelise virtuoosiga. Kohtumine lõppeb Mr. Guangyu kutsel lõunasöögiga. 




Cultural Centre

Järgmised kohtumised leiavad aset Chongqingi Performance Company´s ja Chongqing Great Theatre´s. Esimese manager tutvustab meile ehitusjärgus linna südames asuvat Kultuurikeskust.  mis tõotab tulla väga uhke oma ilusate saalide ja muude ruumidega. Great Theatre´i inimtühjas majas saame samuti vaid meile mõeldud tutvustava tuuri. Tegemist on tõeliselt vaatamisväärse  hoonega, kus ääretult head ja suursugused saalid. Viiendal korrusel võtab meid vastu direktor Mr.Zuo Chonggang, kellega on tõeliselt tulemusrikas vestlus.

 

Chongqing Great Theatre

Meie saatjateks ning tõlkideks on Ms. Amy Lee (kellega vestleme inglise keeles) ning Mrs. Zhang Ying (kellega vestleme vene keeles). Ilma nende abita ei oleks neid vajalikke kohtumisi toimunud. Suurel maal ei pea suured inimesed vajalikuks mingeid keeli osata.

Kuidas ja kas meie kohtumised ka tulemusi annavad, seda näeme tulevikus. Vähemalt täna oleme VIP-id VIP-ide seas. Ääretult huvitav päev.

Ps: Meie palvel otsib Ms. Amy Lee meile infot erinevate rahvusooperite, kontserdite ja draamatükkide kohta. Ülehomme plaanime ühte etendust vaatama minna. Kus ja mida täpselt, sellest juba hiljem.

Õhtul haarame kiirelt vastasmaja kaubamaja söögikorruselt supi ja nuudlid, maksumus 70 jüääni ehk 9 eur.

 

Päeva sõna: arhu /er hu/ kahekeelne.
Raha: 9 eur.

 

Täna eksisime ära ja saime elamuse osaliseks. 3.päev.

 

Chao Tian Men

Linna soovitatakse avastama hakata poolsaare tipus asuvast Chao Tian Men´i väljakult. Siin on näha, kuidas võimsa Jangtse jõe mudased vood segunevad selge nefriitrohelise Jialingi jõega. Siin asub kogu Jangtse jõe suurim kaubasadam ning algavad kuulsad Jangtse jõekruiisid. Chao Tian Meni juurde jääb ka samanimeline turg, kus müüakse (kahtlase väärtusega) kaupu 310 000-ruutmeetrisel alal.

 

Me otsustame väljakule jõuda jalgsi. Kaarti tunneme ja siiani oleme kõik kenasti üles leidnud. Nii ei lähe aga sel korral. Me jõuame üha enam slummi meenutava rajooni keskele. Mitte kuskil ei paista jõge. Kõnnime mööda lahtiste ustega boksidest. Ühes paistab 3 vedruvoodit. Ühel neist magab inimene. Kas see on mingi hosteli tüüpi koht? Kodutute varjupaik? Poole-tunni uinakukoht? Selliseid kohti tuleb vastu veelgi. Mul hakkab kurb. Siis silmame haiglavoodeid. Ühes neist lamab inimene. Temast eemal istub arstikitlis mees. Uks on lahti. Väljas on 10 soojakraadi. Vihma sajab. Järgmises boksis on hambakliinik...kui seda saab niimoodi nimetada. Kaks veneaegset pedaaliga hambaarstitooli. Üks inimene. Uks lahti. Õõvastav. Muutun närviliseks. Mitte ühtegi taksot ei ole. Jõge ei ole. Kuhu pagan ma olen sattunud?! Kiirendame sammu. Lõpuks ometi tuleb üks takso. Meid peale ei võta. Järgmine samuti mitte. Kolmasndaga õnnestub. Juht ei tunne kaarti, lugeda ei oska. Raputab pead. Me lihtsalt pressime end peale. „Sõida!“ Äkki on meie ümber turg. Auto liigub teokiirusel. Vahime välja. Kadaka turg on taaselustunud.
 

(Pöörake tähelepanu proua soengule!)

Ja siis olemegi Chao Tian Meni väljaku juures. Maksame arve (8 raha) ja väljume õnnelikult. Siin on teatavat pidulikkust. Kõlaritest kostub hiinakeelne tähtis kõne. Mundris orkester sammub uhkelt mööda. Ja siis me näeme ... väljaku ääres, vaatega jõele, on ehitatud telk.  Seal kaks pikka lauda, kaetud punaste laudlinadega ja nende taga tõsiste nägude ja mundritega tegelased. Ma pole ammu midagi nii jaburat näinud.

Kõlab kahuripauk ja jõel liikuv parvlaev hakkab tossama. Siis me mõistame – tähtsatele parteitegelastele etendatakse tuletõrjeõppust. Laeva kõrvale sõidavad väiksemad laevad, millelt purskab suurte jugadena vett. Inimmass on sillas, kõik pildistavad. Mina kaasa arvatud. Hetk on õõvastavalt huvitav. Salaja võtan kogu tsirkuse ka videole. Natuke õudne on ka – äkki on see keelatud. Süda peksab. Tahan minema.

 

Hot-pot

Seame sammud tagasi turule. See on üks veider koht. Kole. Kummastav. Me ei osta mitte midagi. Taas on raskusi takso leidmisega. Paar juhti keeldub meid sõidutamast. Võiks ju eeldada, et teenindav transport omab veidikenegi ajurakke ja oskab lugeda. Ei oska. Mitte kõik. Lõpuks ometi saame takso ja jõuame õnnelikult Vabastusmonumendini. Peatame takso ja läheme sööma. Seekord korralikku kaubamajja. Siin leiame viisaka söögikoha, kus pakutakse hot-pot´i. Teenindaja räägib veidi inglise keelt ja kinnitab, et ei pakuta vürtsist sööki. Mina tellin seene- ja E kanasuppi. Sinna juurde 2 sorti liha ja mingid idud.  Kõik näeb välja normaalne ja maitseb suurepäraselt. E piirdub kanapuljongiga, mina ajan näost sisse puhast liha. Hot-pot ei tarvitse olla vastik. Tuleb vaid osata valida õige söögikoht. Kindel värk, et sinna jõuame sel nädalal veel tagasi. Hind 165 raha ehk umbes 20 eur.

Koduteel haarame Starbucksi suure karamellikohvi vahukoore ja meresoola tükkidega, kokku 38 raha ehk 4 eur. Ma pole ammu midagi nii head joonud. Õhtu on täiuslik.

 

 

Raha:  2 taksosõitu, hot-pot, kohv – 225 raha ehk 28 eur.

Päeva mõte: Eestis on hea.

 

Hot pot

Chongqing on ka kuulsa hot pot’i pealinn. Siin, Jangtse jõe kallastel, on vaese paadimehe einest kujunenud üleriigiline maiusroog. Laual on anum yin’i ja yang’i moodi kaheks jaotatud, ühes teravate vürtsidega ning teises mahe puljong, mis sisaldab kiirelt keedetud kala, kana-, lamba- ja loomaliha; seeni, taimelehti. Lisaks omavalmistatud soja-, seesamiseemneõli, mis hakitud küüslaugu ja peterselli kastmesse pistetakse ja süüakse. Vürtsise poolega tasub ettevaatlik olla, sest mitte kusagil Hiinas ei kasutata nii teravat tšillit kui Chongqingis. Hotpot’i kontseptsioon on lihtne: kõik, mis lauale-liuale pandud, tuleb enne söömist laua keskel või igaühel enda taldriku kõrval asuvas mulksuvas puljongis läbi keeta.

Siseneme söökla-taolisse hot-pot´i söögikohta, mis on kohalikke täis. Istume ja meie käes küsitakse, millist puljongit soovime. Puljongeid on küll erinevaid, kuid enam on levinud yin’i ja yang’i (Yuanyang) kujulise vaheseinaga eraldatud kastrul ja selle me ka valime. Kõik selgitustöö käib muidugi käte abiga. Mitte keegi ei räägi inglise keelt. Üllatuslikult lahked ettekandjad kutsuvad meid taharuumidesse, et saaksime ise söögipoolise välja valida. Uhh, millised aroomid siin valitsevad. Mul hakkab kergelt iiveldama. Võtame kahte sorti liha, mingid oalised ja midagi, mis paistab välja, nagu liha...kuid on hiljem süüest vist ikka nagu soolikad. Igaljuhul, kõik tundub söödav.

Viskame järjest kõik keevasse puljongisse. Selleks, et mõne minuti pärast paluke igas mõttes tulisest veest kätte saada, peab olema ka vilunud söögipulkade kasutaja – isegi väikeses potis kipub lihatükk kaotsi minema ja keevas vedelikus mööda põhja ringi rändama. Olgu ka öeldud, et Chongqing on Hiinas tuntud ka kui kõige teravamat tšillit kasutav piirkond. Meie kastame tśillipiprasesse puljongisse vaid serva tervest lihatükist. Ja kõik maitseb imehea.

Söögielamuse võib tõesti kokku võtta kui eraldi sündmuse või elamusena, sest tegelikult pole esialgne pilt, mis söögilaua taha jõudes vastu vaatab, just eriti isuäratav, seda ikka oma tooreste liha- ja organitükkide pärast. Kuid kui satute Hiina uusimasse ja kõige kiiremalt arenevasse hiidlinna, on rangelt soovitatav roog ära proovida. Meie proovisime ja jäime väga rahule.

Hot-pot´i dinner võib maksma minna 4-380 eur. Meie maksame 154 jüääni ehk umbes 20 eurot. On see nüüd hot-pot´ist või millestki muust - minu kaaslasel hakkab öösel halb ja vaeseke veedab kõvasti aega tualetis. Kuna mina sõin täpselt sama sööki, võib tegemist olla ka vürtside üleküllusega. Mina nimelt hoidun igasugustest vürtsidest, E aga on nautinud kõiksugu suupõletajaid.

Veelkord sõnavabadusest. Eile vaatasime CNN-i uudiseid. Uudised uudisteks (põhiteema on USA presidendivalimised). Juttu tuli Hiina korruptsioonist...ja äkki oli televiisoril pilt eest läinud. Paar minutit sahisevat ekraani ja siis tuli pilt tagasi. Juba uute uudistega. Põnev, mis?!

Ci Qi Kou. 2.päev

Meid ootab iidne „Portselani küla“ (Porcelain village) Ci Qi Kou oma tillukeste tänavate ja poekestega. Asukoht 14km linnast eemal tingib asjaolu, et võtame taas takso. Hotelli-suli-taksojuht küsib 60 raha. Võtame kaks sammu edasi tavatakso ja saame täpselt poole odavamalt.

Juba 18.saj. tuntust kogunud portselani impordi väravaks nimetatud küla paikneb vahetult Chongqingi läheduses (ühtlasi nimetatud ka kui Väike Chongqing). Kitsad kivitänavad, ehedalt restaureeritud puitelamud ning tänavakunstnikud püüavad edasi anda ajaloolist hõngu. Iga soovija leiab nänni lõpututes kogustes ning variatsioonides. Tohutud massid tekitavad kerge klaustrofoobia. Siin on inimesed julgemad. Uskuge mind, meie näod jõuavad kümnetele arvutiekraanidele. Me naeratame, poseerime, ignoreerime. Siin turismipesas kohtame 5 europiidi. Nad kõik on haaratud kellegi sülelusse ja naeratavad kohmetult nutitelefonidele.

Turist leiab ka ehedat elu. Vaid veidike eemal kisast ja lõhnadest elavad tavalised inimesed. Hoovid on kitsad ja räämas, elu kulgeb omasoodu. Ma jälgin inimesi. Imetlen nende näoilmeid, kehakeelt, reaktsioone, hindan kohalikku riietusstiili. Tänase päeva lemmikuks saab neiu põrsaga. Ta tunneb end absoluutselt śikilt ja seda õhkub kogu tema olekust. Kuna ta ostab vardasse aetud kalmaare, ostame meie ka. 10 raha 4 varrast. Need maitsevad...tuliselt.

Hetke pärast oleme sunnitud ostma kohalikku jooki. See on keedetud vesi ploomide ja goji marjadega. Maitseb hea. Ma ei häbene ülbelt vürtsid salvrätiga maha hõõruda.
Turist kalmaaridega – seda ju lausa peab pildistama. Nutitelefonid plõksuvad. Mulle meenub delfist loetud jutt „naine sünnitas kalmaarid“. Seal räägitakse midagi sellest, kuidas naise kõrist opereeritakse kalmaariperekond. Kuidas see täpselt sai võimalik olla...ma ei taha enam teist kalmaarivarrast. Ma ei taha sünnitada kalmaarilapsi.

Äkitselt on meie ees tempel. Seda ei ole kuskil reklaamitud, me ei näe eelnevalt mingeid viitasid ega juhiseid. Kõrgub linna kohal oma rahus ja suursugususes. Lunastame piletid (2x5 raha), saame mõlemad 3 viirukiküünalt (vabandan, kui neid teisiti nimetatakse) ja sammume treppidest üles. Siin ei ole palju turiste. Natuke teistmoodi maailm on. Inimesed palvetavad, mungad laulavad, süüdatakse küünlaid ja soovitakse soove.

Tagasiteel ostame kohalikku maiust. Seda ostetakse kümnete kottide viisi ja ostjateks kohalikud. See peab olema söödav ja on ka – maitseb nagu küpsis. Midagi, mida poisid kodus suudaksid süüa.

Raha: 2 pikka taksosõitu, tempel, maiustused – 160 raha ehk 20 eur.

Päeva lause: naine sünnitas kalmaari.