Dazu kaljuskulptuurid ehk kuidas me nugade presentatsioonil käisime. 5.päev

Kuna tänase päeva emotsioonid on endiselt laes, püüan siin mitte väga ülekohtuseks muutuda.

Dazu kaljuskulptuurid on 7.sajandil järskudele mäekülgedele uuristatud hiina filosoofide/religioonide – budismi, taoismi ja konfutsianismi – harmoonilist sünteesi esindavad kujud, mida on kokku üle 50 000. Kaljujoonised on kantud UNESCO kultuuripärandi nimekirja.

 

Kuna kõik see asub 2,5h bussisõidu kaugusel, otsustame omal käel seiklemise selleks päevaks jätta ja ostame hotellist 2x300 jüääni eest pileti. Buss võtab meid hommikul kell 9.30 peale ja tagasi hotelli lubab tuua 6.30ks. Kõlab hästi.

Kõik ka algab hästi. Buss tuleb õigeaegselt ja me saame head kohad bussi esimeses pingis. 20 min pärast keerab buss ühe silla alla parkimisplatsile ja kogu rahvas läheb välja. Meil palutakse istuma jääda. Ootame teadmatuses 45 min. Lõpuks tuleb bussi uus rahvas ja sõit algab. Arvutan kiirelt sõiduaega ja mõtisklesin, mitu tundi kujude vaatamiseks aega jääb. 4h tundub piisav. Kuid kõik ei lähe nii, nagu me arvame. 1,5h pärast peatub buss mingis täielikus urkas. Külastame templit (millist, me ei tea, kuna giid rääkis vaid hiina keelt). Meiega ühes bussis on 2 prouat Soomest. Kõnnime neljakesi teiste kannul, kuni kohalik munk absoluutselt külma ükskõiksusega kätt viibutades meid lihtsalt välja ajab. „Go out, go out“ kostub tigedal häälel. Mismõttes nagu???!!! Me tulime turismireisile ja meid aetakse välja vihma kätte?  Seda just tehaksegi. Ei mingit sõbralikkust ega viisakust. Kuna tuju on veel küllaltki hea, viskame nalja ja lõbustame üksteist.

1h pärast laekub rahvas taas bussi ja algab sõit...ei, mitte mägedesse. Hoopis söögikohta. Meid topitakse ühte lauda paljude teiste hiinlastega. Kõik krabavad oma söögipulkadega liudadelt sööke, kõlbmatu sülitatakse samale laudlinale, rögistatakse ja matsutatakse. Riis ja paar tükki liha jäävad ainukeseks, mida söön. Kõik muu ei tundu peale ühispulkade-rögistamiste-sobramiste sugusi isuäratav.

Lõpuks ometi stardime mägede poole. Dazusse kohale jõuame täpselt kell 13:30 ehk 5h peale starti ehk poole hiljem, kui meile lubati. Siis on veel 30 min mõtetut passimist, mille käigus meile teatatakse et inglise keelset giidi ei ole ja käigu me lihtsalt teiste sabas. Aega Boadingshan´is antakse vaid 1h. Kappame erutatult ühe kuju juurest teise juurde. Seda kõike on sõnadega raske kirjeldada. Teen pilte ja veelkord pilte.

Kell 15:00 väljub buss „teise kohta“ ehk siis minu ootuste põhjal Beishani. Need kaks kohta on nimelt välja toodud igal lehelt, mis räägib Dazust. Teine koht saabub õige pea. Kuid mitte Beishan. Tegu on hoopis suure nugade-bürooga ehk meie-teeme-presentatsiooni ja sina-ostad-nuge värgiga. Meid üritatakse toppida pisikesse ruumi. Kõik hiinlased värisevad erutusest. Kui saab valida kaljuskulptuuride ja nugade vahel siis üsna loomulikult valib hiinlane noad. Presentatsioon kestiab 1h, mille kestel meie aina sarkastilisemaid nalju teeme ning mille lõppedes hiinlased mitmete karpide nugadega väljuvad. Kogu see tsirkus jätkub bussis, kus müüja-preilid meile järgi ronivad ning kartulikoorimisnuge propageerivad. Rahakotid välguvad. Koorimisnoad rändavad käest kätte. Hulgi. Milline rõõm.

Lõpuks söandan küsida, millal me stardime. Stardime õige pea. Koju. Mitte järgmisesse Unesco-väärtusega kohta vaid Chongqingi poole. Tagatipuks ei viida meid tagasi hotelli vaid pannakse maha kuskil kesklinna lähedal, surutakse pihku 10 jüääni lausega – võtke takso, teie hotell on päris lähedal.

Situatsioonikoomikat on võimatu edasi anda. Me lihtsalt seisame tänaval ja irvitame.

Hotellis läheb õnneks suhteliselt hästi. Esitame kaebuse. Nõuame raha tagasi. Mänedźer vabandab ette-taha ja pakub kompromissi - pool kulutatud summast tagastasi. 300 jüääni on parem, kui 0 jüääni. Pealegi oleme söönud ju riisi ja näinud 1h kaljuskulptuure. Terve päev on olnud uskumatult absurdne ja ka sellel on oma väärtus.

Hotellitoas avame CNNi, et saada värskeid uudiseid USA presidendivalimiste kohta. Barack Obama on seljatanud Mit Romney ja taasvalitud Ameerika Ühendriikide presidendiks.

Oleme kogu päevast nii läbi, et suudame end vedada vaid hotelli 8.korrusel asuvasse restorani. Seal võtame mõlemad burgeri. USAle mõeldes. See osutub tõeliseks meistriteoseks – suur ja mahlane liha kahe krõbeda suussulava saia vahel, lisandiks friikartulid. Joogiks kohalik õlu. Oi, maitseb hea.

 

 

Päeva lause: go out.

Raha: 600 jüääni miinus 300 jüääni peale pretensiooni esitamist + söök 220 raha ehk 26 eur.