Ci Qi Kou. 2.päev

Meid ootab iidne „Portselani küla“ (Porcelain village) Ci Qi Kou oma tillukeste tänavate ja poekestega. Asukoht 14km linnast eemal tingib asjaolu, et võtame taas takso. Hotelli-suli-taksojuht küsib 60 raha. Võtame kaks sammu edasi tavatakso ja saame täpselt poole odavamalt.

Juba 18.saj. tuntust kogunud portselani impordi väravaks nimetatud küla paikneb vahetult Chongqingi läheduses (ühtlasi nimetatud ka kui Väike Chongqing). Kitsad kivitänavad, ehedalt restaureeritud puitelamud ning tänavakunstnikud püüavad edasi anda ajaloolist hõngu. Iga soovija leiab nänni lõpututes kogustes ning variatsioonides. Tohutud massid tekitavad kerge klaustrofoobia. Siin on inimesed julgemad. Uskuge mind, meie näod jõuavad kümnetele arvutiekraanidele. Me naeratame, poseerime, ignoreerime. Siin turismipesas kohtame 5 europiidi. Nad kõik on haaratud kellegi sülelusse ja naeratavad kohmetult nutitelefonidele.

Turist leiab ka ehedat elu. Vaid veidike eemal kisast ja lõhnadest elavad tavalised inimesed. Hoovid on kitsad ja räämas, elu kulgeb omasoodu. Ma jälgin inimesi. Imetlen nende näoilmeid, kehakeelt, reaktsioone, hindan kohalikku riietusstiili. Tänase päeva lemmikuks saab neiu põrsaga. Ta tunneb end absoluutselt śikilt ja seda õhkub kogu tema olekust. Kuna ta ostab vardasse aetud kalmaare, ostame meie ka. 10 raha 4 varrast. Need maitsevad...tuliselt.

Hetke pärast oleme sunnitud ostma kohalikku jooki. See on keedetud vesi ploomide ja goji marjadega. Maitseb hea. Ma ei häbene ülbelt vürtsid salvrätiga maha hõõruda.
Turist kalmaaridega – seda ju lausa peab pildistama. Nutitelefonid plõksuvad. Mulle meenub delfist loetud jutt „naine sünnitas kalmaarid“. Seal räägitakse midagi sellest, kuidas naise kõrist opereeritakse kalmaariperekond. Kuidas see täpselt sai võimalik olla...ma ei taha enam teist kalmaarivarrast. Ma ei taha sünnitada kalmaarilapsi.

Äkitselt on meie ees tempel. Seda ei ole kuskil reklaamitud, me ei näe eelnevalt mingeid viitasid ega juhiseid. Kõrgub linna kohal oma rahus ja suursugususes. Lunastame piletid (2x5 raha), saame mõlemad 3 viirukiküünalt (vabandan, kui neid teisiti nimetatakse) ja sammume treppidest üles. Siin ei ole palju turiste. Natuke teistmoodi maailm on. Inimesed palvetavad, mungad laulavad, süüdatakse küünlaid ja soovitakse soove.

Tagasiteel ostame kohalikku maiust. Seda ostetakse kümnete kottide viisi ja ostjateks kohalikud. See peab olema söödav ja on ka – maitseb nagu küpsis. Midagi, mida poisid kodus suudaksid süüa.

Raha: 2 pikka taksosõitu, tempel, maiustused – 160 raha ehk 20 eur.

Päeva lause: naine sünnitas kalmaari.