Täna eksisime ära ja saime elamuse osaliseks. 3.päev.

 

Chao Tian Men

Linna soovitatakse avastama hakata poolsaare tipus asuvast Chao Tian Men´i väljakult. Siin on näha, kuidas võimsa Jangtse jõe mudased vood segunevad selge nefriitrohelise Jialingi jõega. Siin asub kogu Jangtse jõe suurim kaubasadam ning algavad kuulsad Jangtse jõekruiisid. Chao Tian Meni juurde jääb ka samanimeline turg, kus müüakse (kahtlase väärtusega) kaupu 310 000-ruutmeetrisel alal.

 

Me otsustame väljakule jõuda jalgsi. Kaarti tunneme ja siiani oleme kõik kenasti üles leidnud. Nii ei lähe aga sel korral. Me jõuame üha enam slummi meenutava rajooni keskele. Mitte kuskil ei paista jõge. Kõnnime mööda lahtiste ustega boksidest. Ühes paistab 3 vedruvoodit. Ühel neist magab inimene. Kas see on mingi hosteli tüüpi koht? Kodutute varjupaik? Poole-tunni uinakukoht? Selliseid kohti tuleb vastu veelgi. Mul hakkab kurb. Siis silmame haiglavoodeid. Ühes neist lamab inimene. Temast eemal istub arstikitlis mees. Uks on lahti. Väljas on 10 soojakraadi. Vihma sajab. Järgmises boksis on hambakliinik...kui seda saab niimoodi nimetada. Kaks veneaegset pedaaliga hambaarstitooli. Üks inimene. Uks lahti. Õõvastav. Muutun närviliseks. Mitte ühtegi taksot ei ole. Jõge ei ole. Kuhu pagan ma olen sattunud?! Kiirendame sammu. Lõpuks ometi tuleb üks takso. Meid peale ei võta. Järgmine samuti mitte. Kolmasndaga õnnestub. Juht ei tunne kaarti, lugeda ei oska. Raputab pead. Me lihtsalt pressime end peale. „Sõida!“ Äkki on meie ümber turg. Auto liigub teokiirusel. Vahime välja. Kadaka turg on taaselustunud.
 

(Pöörake tähelepanu proua soengule!)

Ja siis olemegi Chao Tian Meni väljaku juures. Maksame arve (8 raha) ja väljume õnnelikult. Siin on teatavat pidulikkust. Kõlaritest kostub hiinakeelne tähtis kõne. Mundris orkester sammub uhkelt mööda. Ja siis me näeme ... väljaku ääres, vaatega jõele, on ehitatud telk.  Seal kaks pikka lauda, kaetud punaste laudlinadega ja nende taga tõsiste nägude ja mundritega tegelased. Ma pole ammu midagi nii jaburat näinud.

Kõlab kahuripauk ja jõel liikuv parvlaev hakkab tossama. Siis me mõistame – tähtsatele parteitegelastele etendatakse tuletõrjeõppust. Laeva kõrvale sõidavad väiksemad laevad, millelt purskab suurte jugadena vett. Inimmass on sillas, kõik pildistavad. Mina kaasa arvatud. Hetk on õõvastavalt huvitav. Salaja võtan kogu tsirkuse ka videole. Natuke õudne on ka – äkki on see keelatud. Süda peksab. Tahan minema.

 

Hot-pot

Seame sammud tagasi turule. See on üks veider koht. Kole. Kummastav. Me ei osta mitte midagi. Taas on raskusi takso leidmisega. Paar juhti keeldub meid sõidutamast. Võiks ju eeldada, et teenindav transport omab veidikenegi ajurakke ja oskab lugeda. Ei oska. Mitte kõik. Lõpuks ometi saame takso ja jõuame õnnelikult Vabastusmonumendini. Peatame takso ja läheme sööma. Seekord korralikku kaubamajja. Siin leiame viisaka söögikoha, kus pakutakse hot-pot´i. Teenindaja räägib veidi inglise keelt ja kinnitab, et ei pakuta vürtsist sööki. Mina tellin seene- ja E kanasuppi. Sinna juurde 2 sorti liha ja mingid idud.  Kõik näeb välja normaalne ja maitseb suurepäraselt. E piirdub kanapuljongiga, mina ajan näost sisse puhast liha. Hot-pot ei tarvitse olla vastik. Tuleb vaid osata valida õige söögikoht. Kindel värk, et sinna jõuame sel nädalal veel tagasi. Hind 165 raha ehk umbes 20 eur.

Koduteel haarame Starbucksi suure karamellikohvi vahukoore ja meresoola tükkidega, kokku 38 raha ehk 4 eur. Ma pole ammu midagi nii head joonud. Õhtu on täiuslik.

 

 

Raha:  2 taksosõitu, hot-pot, kohv – 225 raha ehk 28 eur.

Päeva mõte: Eestis on hea.