The Ba Yu Theatre of Sha Pingba Cultural Center. Sichuani ooper.

Miljonilinnale kohaselt ei ole Chongqingis nädala jooksul võimalik leida ühtegi kunstilist ülesastumist, mida oleme Eestis olles unistanud külastada-näha. Esmaspäevasel päeval pakutakse pileteid „The Cats“ hiinakeelsele lihtsustatud versioonile. Ei tundu väga huvitav. Soov on näha ikka midagi kohalikku. Pika otsimise peale leiab Amy Lee meile infot neljapäeval toimuva Sichuani ooperi kohta. Toimumiskoht kultuurikeskuses, mis asub 20min taksosõidu kaugusel. Kõik tundub esialgu suht kahtlane. Viskame nalja, et ilmselt on tegu mingi külakultuurimajaga, kus kohalikud taidlejad laulavad ja tantsivad.

Taksojuht paneb meid maha hiiglasliku maja ees. Wow. Nii suur?! Ka suure otsimise peale ei leia sissepääsu kultuuriasutusse. Lõpuks selgub, et tegemist on haiglaga. Ah et selline taksojuht. Õnneks oleme siiski kultuurikeskusega samas linnajaos. 15 min kiiret kõndi ja kohalikega suhtlemist ning meid juhatatakse ühe lifti juurde. Sõidame 5.korrusele. Kõik tundub endiselt enam kui kahtlane.

Ja siis olemegi kohal. Meie ees avaneb väike ruum, kus toolid tihedalt üksteise kõrva, rahvast murdu. Kõik kohalikud vanainimesed. Ühesõnaga – ongi mingi kohalik kultuurimaja (kui seda võib nii nimetada). Vanemad prouad krabavad meil küünarnukist, kõik kisavad ja tunduvad õnnejoovastuses. Meid juhitakse poolvägisi saali, pannakse istuma aukohale suure laua ette. Jooksujalu tuuakse meile teed. Kogu saal kihab. Rahvas seisab järjekorras, et ükshaaval meie kõrval pilti teha. Mõtlen, kas meil õnnestuks veel kuidagi viisakalt põgeneda ... kuid ehteestlasliku poolviisakuse-poolpiinlikkusega oleme kui pingile naelutatud. Naeratame püüdlikult kaameratesse ja piilume vaikselt kella. Hakkaks see etendus juba pihta.

Ja siis astub lavale pruunis ülikonnas härrasmees. Teeb kiire sissejuhatuse ja korraga pöörduvad kõigi pilgud meile. Plaksutatakse ja kisatakse. Oleme staarid. Staarid ei valmista kohalikele piinlikust ja naudivad tähelepanu. Mu suunurgad hakkavad väsima.

Kui te nüüd arvate, et tegu ongi kohaliku suvalise kesktasemelise ülesastumisega, te siiski eksite. Meile esinevad Sichuani ooperi tõelised professionaalid. See on lihtsalt vaimustav. Ma filmin ja pildistan. Seda ei saa sõnadega kirjeldada. Peab ise kogema. Ma olen ääretult õnnelik, et olen leidnud tee kohalikku kultuurikeskusesse. Lause „kultuur rahvale“ omandab sootuks uue tähenduse. 10 jüääni eest (1,2 eur) saame osa maailmatasemel kunstist.

 

Kuna ooper on keset päeva, seame sammud etenduse lõppedes linna peale. Śopinguhuvilistele olgu kohe öeldud, et siit saab head kaupa parema hinnaga. Kui Chongqingi kesklinnas leiab vaid Guccit-muccit ning keskusest väljas tõelist hiina kräppi, siis siin on poed nö keskklassile. Mulle meeldib siin rohkem, kui CQ keskuses. Pean vajalikuks mainida ka seda, et endiselt imestan kohaliku hinnaklassi üle. Siin on samad hinnad, mis Euroopa suurlinnades. Kuid 30 miljoni seas on kindlasti see 1 miljon, kellel raha küllaga.

Toredast krokodilli-koopia poest ostan endale 2 imeilusat Lacoste´i-koopiat. Koti hind 199 jüääni ehk 25 eur. Isa mainis hiljuti, et tal on vaja uut nahkrihma. Siit leian temale mõeldes täiesti korraliku kingituse.

Kõhtu täidame McDonaldsis, kuna mitte üks nuudel ei tundu nädala möödudes isuäratav. Suur eine 20 raha ehk 2,5 eur.

Õhtu on käes ja hakkame taksot otsima. See on mission impossible. Tänavanurkadel silmame tohutult pikki taksojärjekordi. Mis toimub?! Ülbete turistidena keeldume sellistes sabades seismast ning krabame otse ootajate nina alt takso tänavalt. Tagasisõit 20 min ja kiire põige Starbucksi. Kätte on jõudnud jõuluaeg. Kõik topsid on punased, pakutakse jõulujooke a´la jõhvikamaitseline kohvi valge śokolaadi kreemiga jne. Tänavanurgal on kerjus pähe pannud päkapikumütsi. Jah, varsti algavad jõulud.

Päeva mõte: kunst rahvale.

Raha: 60 (takso) + 400 (kotid) + 20 (teatripilet) + 40 (söök) + 60 (kohv) ehk 580 jüääni